Allikas: inFerretGroup
Koostanud ülevaate ja tõlkinud: Diana Arhipova

Kes on tuhkur? Tuhkur on Mustelidae sugukonda kuuluv kärplastest kiskja. Kodustatud tuhkur põlvneb metstuhkrust (Mustela putorius), kes elab metsaaladel  peaaegu üle terve Euroopa.
 

Tuhkrud kodustati vähemalt 800 aastat tagasi. Keskajal kasutati tuhkruid näriliste hävitamiseks ja küülikujahil ning alles viimasel 30 aastal hakati pidama tuhkrut lemmikloomana.
 

Näinud tuhkrut vaid pildil, arvatakse sageli, et tuhkur sarnaneb mõnda närilisega, kuid tema käitumine on hoopis rohkem kassi-koera moodi. Tuhkur kiindub inimesesse nagu koer, kuid on samas iseseisev nagu kass. Tegelikult on tuhkru käitumine unikaalne ja teda ei saa võrrelda ühegi teise lemmikloomaga.
 

Kodutuhkur on seltsiv, mänguhimuline ja uudishimulik loomake. Ääretu uudishimu on tema peamine iseloomujoon. Tuhkrul on alati huvitav teada, mis toimub, ta tahab vaadelda, uurida ja osaleda.

Mängud. Tuhkrul jätkub mängulusti ka vanema eani. Tuhkrud mängivad nii teineteisega kui inimese, koerte ja kassidega.

Isased ja emased. Tuhkru käitumine sõltub paljuski soost. Emased on isastest iseseisvamad, aktiivsemad ja reeglina ka taibukamad. Isased seevastu kiinduvad rohkem omanikusse, tihtipeale tukuvad süles.  
 

Emasel on alati kiire, ta püsib paigal vaid 3-4 sekundit, sest territooriumi uurimine on tema jaoks väga tähtis. Võib öelda, et territoorium pakub emasele isegi rohkem huvi kui omanik.  Looduses kasvatab emane poegi üksinda, ilma isase abita, sellepärast arvatakse, et emasel on paindlikum ja arenenum intellekt. Emased on taibukamad, kavalamad ja õpivad kiiremini kui isased.
 

Isased on vastupidi rahulikumad. Keskmine isane annab intellekti poolest emasele alla, kuid see ei tähenda, et isased on rumalad. Nad saavad asjadest lihtsalt veidi teisiti aru.
 

Loomulikult ei ole ülaltoodu kindel reegel ja iga konkreetne loom võib olla täiesti omamoodi. On emaseid, kes kiinduvad omanikusse väga tugevalt ja käivad tal kogu aeg sabas, ning on isaseid, kes huvituvad ümbruskonnast rohkem kui inimesest.

Vanus. Vanusega muutub ka tuhkru käitumine. Noored loomad on hüperaktiivsed, püsimatud, mänguhimulised ja äärmiselt uudishimulikud. Vanusega kaob osa aktiivsusest ära, kuid see-eest muutub tuhkur kavalamaks ja nahaalsemaks ning inna- või jooksuajal (vanuses 4 kuni 6-8 kuud) püüab inimese üle domineerida.

Sotsiaalne käitumine. Looduses on tuhkrutel osaliselt sotsiaalne eluviis – nad suhtlevad küll teiste tuhkrutega, kuid ei moodusta karju või muid rühmi. Omavahelisel suhtlemisel on loomadel selgelt paika pandud domineerivad ja alluvad isendid, mida on eriti hästi näha sigimisperioodil. Sel põhjusel muutub ka kodutuhkur jooksu(inna)ajal tavalisest sõnakuulmatumaks ja äraarvamatumaks.
 

Sigimisperiood algab tuhkrutel veebruaris ja kestab kuni augusti-oktoobrini. Sel ajal märgistab tuhkur oma territooriumit, millega näitab, et ta on valmis soojätkamiseks.

Kodutuhkrutega on seotud mõningad eksiarvamused ja müüdid, mida püüame kummutada.

See on vist kõige levinum eksiarvamus. Tegelikult kuulub tuhkur kärplaste sugukonda, kellel on kokkupuuteid närilistega vaid jahil, kuna tuhkur toitub neist. Tuhkru „sugulased“ on nugis, soobel, naarits, mäger ja teised kärplased.

Millegipärast arvatakse, et tuhkur haiseb kõigist metsloomadest kõige hullemini. Siiamaani levib maal muinasjutte tuhkrutest, kes käivad kanakuutides ja lasevad haisu, millest kukuvad kanad pennilt maha. Tegelikult eritab tuhkur nõret vaid erandjuhtudel – kui on väga ehmunud või erutunud. Tuhkru karval on kerge spetsiifiline lõhn, mis ei häiri, kui looma eest hoolitsetakse ja toidetakse teda õigesti. Tõepoolest tugev lõhn on isastel jooksuajal, kuid sellele on olemas lahendus – kastreerimine.

Rahva seas on uskumus, et kõik kärplased on verejanulised ja oma loomult kurjad ja julmad. Pääsenud kanakuuti, ei peatavat tuhkur senikaua kui kõik kanad on maha murtud. Vahel kuuleb isegi jutte, et tuhkrud murdsid maha inimesi. Iga haritud inimene, kes uurib infot ja on suhelnud kodutuhkrutega, ainult muigab selle peale.

Selle müüdi aluseid ei ole teada. Toore lihaga toitmine ei muutunud veel ühegi looma iseloomu. Kui loom on iseenesest sõbralik, ei mõjuta teda ei liha, ei muu toidusedel. Ja vastupidi: agressiivset looma ei õnnestu muuta toidu abil.